2. nädal

2. praktikanädal oli töökas. Ilmselt on tavaline, et kui asi juba sujuma hakkab ja huvi on, siis kulutad asjade tegemiseks ikka hoopis enam aega ja energiat, kui nö „kohustuslik“ on. Mina alustasin sel nädalal „Administreerimiskursus Naiskodukaitse vabatahtlikule juhile“ õppekava revalveerimisega. Õppekava on vaja revalveerida siis selleks, et seni statsionaaris toimunud kursus saaks kohandatud e-õppele sobivaks ja eks sisuliseltki on asjad vahepeal muutunud ja vajavad kõpitsemist.

Alustuseks panin paika revalveeritava kursuse nö sisulise kondikava. Seejärel lasin seda ekspertidena kommenteerida Naiskodukaitse ringkonnainstruktritel ja tegusamatel vabatahtlikel. Suures osas langesid nende arvamused minu omadega kokku, aga tuli ka üht-teist uut, mida peaks arvesse võtma. Seejärel viisin kondikavasse muudatused sisse ja saatsin uue variandi veelkord ülevaatamiseks Naiskodukaitse esinaisele. Selles osas olen praegu ootel ja vastust pole veel saanud.

Vormilise külje pealt arutasin kava olemust Kaitseliidu Kooli õppekavade arenduse spetsialistiga. Ütleme nii, et see arutlus ei viinud päris reaalse tulemini, aga andis mulle ainet edasi mõtlemiseks. Ja mõelda oli mul siis vaja eelkõige teemal, et Kaitseliidu Kooli kursusekavad on tavaliselt üles ehitatud kolme- või kaheastmelisena ehk siis õppekava-ainekavad-tunnikavad või õppekava-ainekavad. Minu kursusel on aga justkui ainult üks aine ja ma tahaks selle üles ehitada hoopis nädalapõhiselt. Kuidas sellisel juhul aga sõnastada eesmärke nii, et need jookseksid tavapärase loogika alusel õppekavast tunnikavani? Igatahes siis mõeldes jõudsingi ma sobivale järeldusele, kus ma nihutasin eesmärke ühevõrra kõrgemale ja tegin tunnikavadest nädalakavad, jättes ainekavad üldse välja. Pole seda küll veel õppekavade arenduse spetsialistiga üle rääkinud, aga ei usu, et tal midagi sellise vormistuse ja loogika vastu on.

Ilmselt kõlab see eelnev jutt niimoodi kõrvalt vaadates üsna segane või täitsa arusaamatu, aga mul endal on hea meel, et leidsin loogika ja sain kava kallal lammutustööd tegema hakata. Jõudsin siis natuke vähem kui poole peale. Aga ilmselt nii ongi hea, sest kavaga töötamiseks on mul teine nädal veel planeeritud ja nüüd kui olulised otsused on tehtud peaks ülejäänud eesmärgistamine ja struktuuri loomine kiiremini minema, ma loodan.

Ja siis väike refleksioon õpinädalast ka:

Mida ma sel nädalal õppisin?

Kas ma nüüd just seda õppisin või siis tunnetasin oma nahal eeldatavat fakti, et statsionaarkursust ei olegi niisama lihtne e-kursuseks teha. Ikka väga palju tuleb nö ümber mõelda ja kohati ei tule see ümber mõtlemise vajadus enne väljagi, kui pilootkursus läbi viidud, tunudb mulle.

Õppisin jälle ühe võimaluse kursusekava jäiku raame paindlikumaks ja eesmärki teenivamaks muuta. Kuna minu siin praktika käigus tehtav e-kursus ei jää kindlasti ei Kaitseliidu Kooli ega Kaitseliidu viimaseks e-kursuseks, siis on see nö „uus“ kursusekava vorm kindlasti järgmise kursuse kirjutamisel väärt praktikana kasutatav.

Mis abistas mind õppimises?

Sedapuhku vist eelkõige keskkond. Tegutsesin omas kodus ja seega oli segajaid tunduvalt vähem kui töökabnetis, kus ikka mõni inimene, telefonikõne, msn-i vestlus, e-kiri või muu taoline olulise sõnumiga asi sisse sõidab ja tähelepanu nõuab.

Mis takistas minu õppimist?

Olulisi takistusi sel nädalal polnud. Kui jätta välja iseenda mõtelmine, mis esiteks ütleb, et ma olen oma praktikaga nii maha jäänud, appi kas ma veel jõuan ja mis siis saab jne jne ja teiseks kahtleb, kas minu juba mitu korad alustatud kursuse e-õppesse viimine sel korral tõesti tõeseks saab. Aga noh siinkohal on tõesti vaja vähem mõtlemist ja rohkem tegusid ja muud ei midagi.

Õhku jäänud küsimused?

Sel nädalal polnudki.

Mis edasi?

Rohkem tööd, vähem paanitsemist. Veel üks nädal on aega kavaga valmis saada.